Meie tänava otsas, kaks maja edasi, on endisaegne kihelkonna kirik. Tänases tähenduses Eesti Evangeelsele Luterlikule kirikule kuuluv Lüganuse Ristija Johannese kirik. Seal on diakoniks üks muhe kohalik mees- Ulvar Kullerkupp, kellega on meil viimase aasta jooksul tekkinud messingeris paaril korral põgus vestlus.

Nüüd aga näitasid ühed toredad külalised üles huvi kiriku külastamise vastu ja mul oli varasemale toetudes mugav näoraamatu kaudu Ulvarilt üle küsida, kas on võimalik selline 1-1,5 tunnine kirikutuur. Loomulikult oli ta kohe nõus ja pakkus välja ka oma ajakava (kirikaed, kiriku kalmistu, kabeli varemed, kellatorni ronimine, kiriku otsviilu peidetud rist, tornikell, Maarja kabel ning mõõkaderuum, oreli ja maali lugu, vitraaži mitu palet).

See tundus juba nagu teenus. Kindelt raam, (aja)lugu, põnevad avastused, kirikukella löömine, teatav kaasnev salapära ja kunst. Ning muidugi muhe giid diakoni näol. Ainus, mis mul puudu oli, oli teenuse hind- no ei saanud ma seda kuidagi Ulvari käest, sest kogudus polnud mitte kunagi sellisel kombel tulu teeninud. Kuid samas vajab elekter samuti makmist ja selline väärikas maja iga-aastaselt kõpitsemist ja suuremat remontigi. Seega ma lubasin teenusetasu kujundamise endapeale võtta, selle uudse ja põneva vaba tuuri oma kodulehele üles panna ning pakkuda seda oma väikestele gruppidele.

Kuna ma ise vahendajana olen alati ka ise teenust testinud, siis antud juhul oli väga sobilik oma pere jõuluistumise raames enne õhtusööki jalutada kirikusse ning seda kõike omal nahal ja kolme põlvkonna peal testida. Ja mis te arvate? Kuigi kirikus oli vaid 3 kraadi sooja, jätkus meil juttu, avastusi ja mõtteavaldusi ligi kaheks tunniks. Eks iga grupp ise määrab oma huvi suuruse järgi ajaraamid.

Taipamine: küsisime ka koguduse suuruse kohta, saime vastuseks, et see on muutuv. Iga uus vaimulik toob ja viib koguduseliikmeid. Kuid tunnistas Ulvargi, et enne jutlust on tal olnud tihtipeale tunne, et äkki peab ta kantslist tühjale saalile kõnet. Nojah, organist on siiski ju ka. Kuid päris sellist tühja kordagi polegi ta kogenud. Ühel ajahetkel tuli ta taipamisele, et saalis võib ju inimesi hõredalt olla, kuid hinged on alati kohal! See oli väga ilusti öeldud.

Tuuri lõpuks tundsin, et nüüd on hinge eest ka hoolt kantud. Hallelujah!

Vaata ka väikest galeriid ning alla poole panin ma kirja oma isikliku suhte kiriukute ja usuga.

Muidu on minu senised kontaktid kiriku ja usuga olnud väga leiged, vaid 3-4 põhilisemat kokkupuutepunkti.

1. Lapsepõlvemängumaa oli Kävas ja sealne Lille tänava babtistide kirik oli meile üheks paljudest mängukohtadest. 80.-ndate aastate alguses tuli moodi rulasõit ja kuna kirikuhoovis olid maas siledad kiviplaadid, siis nende peal saigi rulasõitmine selgeks õpitud. Muidugi, kui rula jalge alt minema pani, siis tee ääres õitsvatest pegooniatest jäid kiviplaatidele maha lillakad jäljed, kui raske rula neist hooga üle sõitis. Kohalikud Lille tänava elanikud nimetasid meid Käva pättideks (kuidas sa ikka teisiti nimetad kambas liikuvat lasteparve :)), kuid kirikurahva poolt ei mäleta ma mitte mingit pahandamist. Ega ka muud suhtlust. Keegi meid ära ei ajanud ja usurüppe ei värvanud.

2. Keskkooli viimases klassis 1988.-ndal aastal, ehk ärkamisajal, läksime jõululaupäeval koos klassikaaslastega (tegelikult ei mäleta enam täpselt, kellega nimelt) Lüganuse kirikusse teenistusele. Ma mäletan, et sõit Kohtla-Järvelt sinna läks bussiga, buss oli pilgeni täis, aknad kõik udused- ma ei saanud arugi kuhu poole sõidame. Ükshetk läksid kõik maha ja meie ka. Tükk maad tuli jala kõndida ja lõpuks pressisime end puupüsti täis kirikusse sisse ja saime õppealajuhataja poolt kenasti ülesse märgitud. Mida ma seal kuulsin või nägin, see mulle erilist muljet ei tekitanud. Kõik tahtisid sinna minna ja mina siis ka. Moevärk.

3. Minu isapoolne suguvõsa on olnud õigeusku, mäletan lapsepõlvest suviseid kirikupühal käimisi ja matustel vaimuliku viirukipanniga vehkimist. Emapoolsed olid luteriusku, kuid minu ajal jumalasõna ei õpitud, kirikus ei käidud.

4. Täiskasvanuna nii mööda Eestit kui ka Euroopat ringi reisides, sisaldavad meie päevakavad ikka paari kiriku külastust. Mis neis paelub? Eelkõige ajalugu, arhidektuur, kunst, muidugi ka see imeline fluidum, mida mulle pakub pigem õigeusukirik. Aga mingi usaldus on olnud mul alati kiriku vastu, arvatavasti see on pärit sealtsamast lapsepõlvest, kui Lille tänava kirikurahvas meid ei tõrjunud ja samas ka ei värvanud.

Suhe Lüganuse kirikuga on olnud väga põgus ja tulnud Karukella ehitamise ja majandamisega seoses. Mõned kenad fotod ning esimesel covidikevadel käisin ma ka kirikuaeda avastamas- see ongi olnud kõik. Nii et ateistliku inimesena rõõmustan ma üleüldiselt vaid pühapäevaste kirikukellade helinate üle, tõele au andes ka naabrikuke kiremise üle, mis vaheldumisi suvehommikul lahtisest aknast kõrvu kostavad. Nüüd on aga uus teenus mu valikus juures ja erineb teistest päris kenasti :)