üganuse on muinasaegne asula, kus tänase Ristija Johannese kirku asemel võis Eesti ajaloolase ja arheoloogi Evald Tõnissoni arvates olla muinaslinnus või hiiemägi ning kohaliku üliku elupaik. Kiriku ajalugu ulatub tagasi 14. sajandisse: 1374.a.

Loe ka, kuidas Karukella pererahvas eelmise aasta jõulude paiku käis oma perega teenust testimas. Kirikutuur kõnetas kolme põlvkonda, kus vanim oli 75 aastane ja noorim 19.

Kirikutorni saladus 10-le: 100 €

Teie soovil avatakse teile kirikuuksed, giidiks on koguduse preester Ulvar Kullerkupp. Muheda jutuga kirikumees viib teid nendesse ruumidesse, kuhu kirikuline tavapäraselt ei pääse- käärkamber, mõõkaderuum, Maarja kabel, oreli juurde ja kirikutorni kella lööma. Näete imelisi vitraaže ja maale, nende sündimislugusid, kirikukatuse otsaviilu alla peidetud 15. salakirja ja -märke:

• See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hiljem lisatud tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria)

Kõige lõpuks saate osa ka kirikukellalöömisest. Ning loomulikult avaneb kirikutorni akendest imeline vaade ümbruskonnale. Ulvaril on põnevaid lugusid ja legende varrukas täis, seega palume varuda 1- 1,5 tundi aega. Kui kedagi huvitab või tal meelde tuleb, siis räägib usust ka 🙂

Ka kirikuhoov pakub avastamist, 14. sajandil kirikule aluse pannud Taubede haud asub kirikuaia nurgas kohe väravast vasakut kätt. Kiriku taga avaneb väike vana surnuaed, kus nii sajanditevanuseid haudu ja riste, sh. ka Ida-Virumaale mitteomane rõngasrist, kui ka kaasaja haudu, sest perekonna hauaplats on just seal asunud. Kirikuaias on vanim säilinud hauatähis 17. sajandist ning osaliselt 18. sajandist pärit kirikuaia piirdemüür.

• Kas teadsid, et alates 18. sajandist oli ka lihtrahva kadunukeste matmine kirikuaeda kohustuslik. Need, kes endist viisi vanadesse kalmetesse matsid, said karistada. Kirikuaeda matmine maksis 2 rubla. Härrasrahvas maeti aga kirikusse sisse.
• Kuid kõik muutus 19. mail 1772, kui avaldati keisrinna Katariina II ukaas, mis keelas kirikuhoonesse matmise. Põhjuseks oli tollal nii Baltimaades kui Venemaa sisekubermangudes levinud katk, aga matmispaikadena kasutatavate kirikute sanitaarset olukorda võime selletagi ette kujutada. Tuli hakata rajama eraldi kalmistuid, võimalust mööda küladest, linnadest ja alevitest eemale; näiteks tohtisid lähimad hauaplatsid asuda hoonetest vähemalt 100 sülla (213 meetri) kaugusel. Eestimaa kuberneri korraldus septembrist 1773 lähtus keisrinna ukaasist ning nõudis Lüganuse kiriku puhul edaspidi matmist kiriku taha, seega põhjapoolsesse külge, kuna „asend on soodus ja küla jõe taga on kaitstud.“ Veel samal aastal otsustaski Lüganuse kihelkonnakonvent, et kiriku ette matmine tuleb lõpetada ning kirikutaguse kalmistu alad platsideks jagada. See käis lihtrahva kohta, mõisnikke ja pastoreid maeti hiljemgi kiriku lõunapoolsesse külge.
• Rohkem ei taha ma teile ette ära rääkida, Ulvar teeb seda meeleldi omasel muhedal moel. Soovitame kirikutuuri südamest!

Viimse rahula taga on endisaegsete matmiskabelite varemed ning ajal, mil puud pole lehes, on hästi näha kiriku asumine kahe jõe hargnemise kohal- kirikuhoovi taga saavad kokku Purtse ja Kohtla jõgi.

• 13. sajandil muistne Askele kihelkond
• 13. sajandi aega jäävad ka meie krundilt leitud 7 muinasahju (muinasaja lõpp ja keskaja algus)
• 14. sajandil esmamainimine kiriku kohta
• 15. sajandil sai kirik oma iseloomuliku ümara torni ning saladusliku süvistuse ja sõnumi katuse otsaviilu alla.
• 16. sajandil sai kirikutorn oma kella, mis plaaniti tuua Rakverest
• 17. sajandil toimunud Vene-Rootsi sõjas põletati terve küla maha, hävis ka kirik. Peale sõda tekkisid rootsipärased rõngasristid kirikaeda
• 18. sajandi laastav Põhjasõda jättis imekombel Lüganuse kiriku puutumata. Kirikaia põhjaossa tekkis kahejaoline matmiskabel, kus ühte maeti saklased ja teise jõukamad eestlased. 18. sajandi lõpul oli Otto Wilhelm Masing Lüganusel 7 aastat pastoriks. 1789. aastal sündis Õ- täht, Lüganuse kirikumõisa pastorihärra kabinetis.
• 19. sajandil Saksamaalt Düsseldorfist kirikule kingituseks uus altarimaal, sealse kunstniku Heinrich Nüttgensi „Õnnistav Kristus“ ja Lüganuse koguduse liikmeskond ületas 10 000 piiri!
• 20. sajandil 1944. jõudis sõda ka Lüganusele, kirik põles maani maha, vaid müürid jäid järgi.
• 21. sajandil -aastaid kestnud remonditööd kirikus jõudsid lõpule sügiseks 2020. Kogu fassaad sai värske ilme, uuendati vihmaveesüsteem, restaureeriti aknaraamid ning kirik sai endale uued uksed. Juba varem oli kirikus vahetatud põrand ning uuendatud elektrisüsteem. 19. septembril 2020 taaspühitses peapiiskop Urmas Viilma rohkete külaliste osavõtul uuenenud pühakoja – lootuses uuele tõusuajale 800-aastase koguduse elus. Kõik eeldused selleks on olemas.

Kui soovid rohkem ja detailselt teada, siis uuri lisaks SIIT, kust ma ka ülaloleva info sajandite kaupa võtsin.

Ja kui veel viitsid lugeda, siis siin allpool on kirjas, kuidas Karukella pererahvas 2022. aasta jõulude paiku käis oma perega teenust testimas. Kirikutuur kõnetas kolme põlvkonda, kus vanim oli 75 aastane ja noorim 19.

Jõulud ja kirik- kes neid suudaks lahuta´

Meie tänava otsas, kaks maja edasi, on endisaegne kihelkonna kirik. Tänases tähenduses Eesti Evangeelsele Luterlikule kirikule kuuluv Lüganuse Ristija Johannese kirik. Seal on diakoniks üks muhe kohalik mees- Ulvar Kullerkupp, kellega on meil viimase aasta jooksul tekkinud messingeris paaril korral põgus vestlus.

Nüüd aga näitasid ühed toredad külalised üles huvi kiriku külastamise vastu ja mul oli varasemale toetudes mugav näoraamatu kaudu Ulvarilt üle küsida, kas on võimalik selline 1-1,5 tunnine kirikutuur. Loomulikult oli ta kohe nõus ja pakkus välja ka oma ajakava (kirikaed, kiriku kalmistu, kabeli varemed, kellatorni ronimine, kiriku otsviilu peidetud rist, tornikell, Maarja kabel ning mõõkaderuum, oreli ja maali lugu, vitraaži mitu palet).

See tundus juba nagu teenus. Kindelt raam, (aja)lugu, põnevad avastused, kirikukella löömine, teatav kaasnev salapära ja kunst. Ning muidugi muhe giid diakoni näol. Ainus, mis mul puudu oli, oli teenuse hind- no ei saanud ma seda kuidagi Ulvari käest, sest kogudus polnud mitte kunagi sellisel kombel tulu teeninud. Kuid samas vajab elekter samuti makmist ja selline väärikas maja iga-aastaselt kõpitsemist ja suuremat remontigi. Seega ma lubasin teenusetasu kujundamise endapeale võtta, selle uudse ja põneva vaba tuuri oma kodulehele üles panna ning pakkuda seda oma väikestele gruppidele.

Kuna ma ise vahendajana olen alati ka ise teenust testinud, siis antud juhul oli väga sobilik oma pere jõuluistumise raames enne õhtusööki jalutada kirikusse ning seda kõike omal nahal ja kolme põlvkonna peal testida. Ja mis te arvate? Kuigi kirikus oli vaid 3 kraadi sooja, jätkus meil juttu, avastusi ja mõtteavaldusi ligi kaheks tunniks. Eks iga grupp ise määrab oma huvi suuruse järgi ajaraamid.

Taipamine: küsisime ka koguduse suuruse kohta, saime vastuseks, et see on muutuv. Iga uus vaimulik toob ja viib koguduseliikmeid. Kuid tunnistas Ulvargi, et enne jutlust on tal olnud tihtipeale tunne, et äkki peab ta kantslist tühjale saalile kõnet. Nojah, organist on siiski ju ka. Kuid päris sellist tühja kordagi polegi ta kogenud. Ühel ajahetkel tuli ta taipamisele, et saalis võib ju inimesi hõredalt olla, kuid hinged on alati kohal! See oli väga ilusti öeldud.

Tuuri lõpuks tundsin, et nüüd on hinge eest ka hoolt kantud. Hallelujah!

Vaata ka väikest galeriid ning alla poole panin ma kirja oma isikliku suhte kiriukute ja usuga.

Muidu on minu senised kontaktid kiriku ja usuga olnud väga leiged, vaid 3-4 põhilisemat kokkupuutepunkti.

1. Lapsepõlvemängumaa oli Kävas ja sealne Lille tänava babtistide kirik oli meile üheks paljudest mängukohtadest. 80.-ndate aastate alguses tuli moodi rulasõit ja kuna kirikuhoovis olid maas siledad kiviplaadid, siis nende peal saigi rulasõitmine selgeks õpitud. Muidugi, kui rula jalge alt minema pani, siis tee ääres õitsvatest pegooniatest jäid kiviplaatidele maha lillakad jäljed, kui raske rula neist hooga üle sõitis. Kohalikud Lille tänava elanikud nimetasid meid Käva pättideks (kuidas sa ikka teisiti nimetad kambas liikuvat lasteparve :)), kuid kirikurahva poolt ei mäleta ma mitte mingit pahandamist. Ega ka muud suhtlust. Keegi meid ära ei ajanud ja usurüppe ei värvanud.

2. Keskkooli viimases klassis 1988.-ndal aastal, ehk ärkamisajal, läksime jõululaupäeval koos klassikaaslastega (tegelikult ei mäleta enam täpselt, kellega nimelt) Lüganuse kirikusse teenistusele. Ma mäletan, et sõit Kohtla-Järvelt sinna läks bussiga, buss oli pilgeni täis, aknad kõik udused- ma ei saanud arugi kuhu poole sõidame. Ükshetk läksid kõik maha ja meie ka. Tükk maad tuli jala kõndida ja lõpuks pressisime end puupüsti täis kirikusse sisse ja saime õppealajuhataja poolt kenasti ülesse märgitud. Mida ma seal kuulsin või nägin, see mulle erilist muljet ei tekitanud. Kõik tahtisid sinna minna ja mina siis ka. Moevärk.

3. Minu isapoolne suguvõsa on olnud õigeusku, mäletan lapsepõlvest suviseid kirikupühal käimisi ja matustel vaimuliku viirukipanniga vehkimist. Emapoolsed olid luteriusku, kuid minu ajal jumalasõna ei õpitud, kirikus ei käidud.

4. Täiskasvanuna nii mööda Eestit kui ka Euroopat ringi reisides, sisaldavad meie päevakavad ikka paari kiriku külastust. Mis neis paelub? Eelkõige ajalugu, arhidektuur, kunst, muidugi ka see imeline fluidum, mida mulle pakub pigem õigeusukirik. Aga mingi usaldus on olnud mul alati kiriku vastu, arvatavasti see on pärit sealtsamast lapsepõlvest, kui Lille tänava kirikurahvas meid ei tõrjunud ja samas ka ei värvanud.

Suhe Lüganuse kirikuga on olnud väga põgus ja tulnud Karukella ehitamise ja majandamisega seoses. Mõned kenad fotod ning esimesel covidikevadel käisin ma ka kirikuaeda avastamas- see ongi olnud kõik. Nii et ateistliku inimesena rõõmustan ma üleüldiselt vaid pühapäevaste kirikukellade helinate üle, tõele au andes ka naabrikuke kiremise üle, mis vaheldumisi suvehommikul lahtisest aknast kõrvu kostavad. Nüüd on aga uus teenus mu valikus juures ja erineb teistest päris kenasti 🙂