Viis ettekannet ja palju mõtteid: Karukella näide Virumaa turismikonverentsil
Kas Ida-Virumaast saaks teha sarja, mille järgmist osa vaataja juba ootaks? Millised lood toovad külalise meie piirkonda ja kuidas jõuab huvist päriselt broneeringuni?
13. oktoobril toimunud Virumaa turismikonverents pani nendele küsimustele mõtlema. Karukella perenaise Terje Ratturina sain sel korral nii kuulata kui ka ise lavale astuda, et jagada väikese puhkemaja nähtavaks kasvamise kogemust. Päeva juhtis Marko Pomerants. Olin korra varem tema juhitud üritusel osalenud ja teadsin, et ees ootab professionaalne ning humoorikas päev. Nii ka läks.
Siin on viis mõtet, mille konverentsilt endaga kaasa võtsin.
Ida-Virumaa vääriks oma sarja
Tuuli Roosma ettekanne pani kujutlusvõime tööle. Tema reisilugusid kannavad inimesed, kohtumised ja olukorrad, mille kaudu avaneb ka paik ise. Vaatajal tekib side ning soov teada saada, mis edasi juhtub.
Minu peas sündis üsna kiiresti mõte: „Aasta Ida-Virumaal“ oleks täiesti tehtav ja väga põnev sari. Meil jagub erilisi inimesi, üllatavaid paiku ja kõrvuti eksisteerivaid maailmu. Ka kohalikuna avastan siin ikka midagi uut.
See mõte tuletas meelde, kui palju sõltub sellest, kelle pilgu läbi me oma kodukohta vaatame. Endale harjumuspärane võib külalise jaoks olla terve reisi kõige meeldejäävam elamus.
Viis suurt lugu annavad põhjuse avastama tulla
Anu Kõrge tutvustas viit Ida-Virumaa lugu: pruuni kulla maa, salapärane Sillamäe, piir, põlisloodus ja kuurortide lugu. Need annavad piirkonna mitmekesisusele selge kuju ning külalisele erinevaid põhjuseid siia tulla.
Minu jaoks moodustavad need lood tugeva aluse, millele IDA/VIRU atraktiivsust ehitada. Iga ettevõtja saab mõelda, kuidas tema teenus nende lugudega seostub ja mida ta omalt poolt juurde annab.
Eriti kõnetas koostöö mõte. Külaline kogeb oma puhkust tervikuna: majutust, toitu, kohtumisi ja avastusi. Meie ettevõtete piirid ei pea tema jaoks nähtavad olema.
Karukellas lähtume samast põhimõttest. Aitame külalistel leida tegevusi, maitseid ja paiku üle Ida-Virumaa. Nii saab puhkemajas peatumisest sisukam reis ning piirkonna ettevõtjate koostööst külalise jaoks parem kogemus.
Kui ostmise võimalust pole, võib huvi jäädagi huviks
Ave Pilli ettekanne tõi loo jutustamise kõrvale väga praktilise küsimuse: kuidas saab huvilisest külaline?
Kui pakkumine inimest kõnetab ja selle väärtus on talle selge, peab ka järgmine samm olema lihtne. Hind, saadavus ja broneerimisvõimalus peavad olema leitavad. Muidu võib ostusoov kaduda telefonikõnede, kirjavahetuse ja ootamise vahele.
Minu jaoks jäi kõlama: kui turundus on oma töö teinud, ei peaks külaline ostmiseks enam liigselt sahmerdama.
Broneerimisnupu taga peab muidugi toimima kogu töökorraldus. Ka tehisintellekti kasutamisel algab kasu sellest, et protsessid on läbi mõeldud. Hästi toimiv tehnoloogia annab meile rohkem aega külaliste jaoks.
Külastajate arv ja külastuse väärtus räägivad eri asjadest
Agnia Nasti ülevaade Visit Estonia tegevusest aitas vaadata suuremat pilti: millist külalist Eesti kõnetab ning mille järgi sihtturgudele panustatakse.
Mind peatas Läti näide. Esitluses toodud andmetel on Läti väliskülastajate ööbimiste osakaalult Eesti teine turg Soome järel. Samal ajal oli Läti külastaja keskmine kulutus reisi kohta võrdluses esitatud turgudest väikseim, 150 eurot.
Ettevõtjana paneb see mõtlema, milliseid pakkumisi eri külalistele teha. Suur külastajate arv üksi ei kirjelda veel majanduslikku tulemust. Tähtis on ka see, kui kauaks jäädakse ning milliseid elamusi ja teenuseid siin kasutatakse.
Karukella jaoks toetab see tervikliku puhkuse pakkumise mõtet. Kui külalisel on põhjust kauemaks jääda, jõuab ta kogeda rohkem ka meie ümbruskonda.
Väikese Karukella nähtavuse taga on järjepidev töö
Oma ettekandes „Väikese Karukella suur plaan“ rääkisin sellest, kuidas meie puhkemaja on end nähtavaks teinud.
Kõik algab selgusest: kellele me oma teenust pakume ja millist väärtust loome. Privaatset seminarimaja otsiv tiim ja ühist puhkust planeeriv pere vajavad erinevaid vastuseid. Meie ülesanne on aidata neil ära tunda, kas Karukella sobib nende soovidega.
Nähtavust kasvatavad koos koduleht, otsingule leitav sisu, sotsiaalmeedia, uudiskirjad, meediakajastused ja koostööpartnerid. Üha enam tuleb hoolitseda ka selle eest, et kodulehe info oleks arusaadav tehisintellekti kasutavatele otsingutele.
Selle kõige alus on aga külalise tegelik kogemus. Kodulehel antud lubadus peab vastu vaatama ka majas ning peegelduma tagasisides. Nii tekivad usaldus, soovitused ja põhjused tagasi tulla.
Konverentsilt jäi minuga soov vaadata Ida-Virumaad veel uudishimulikuma pilguga. Siin on ainest paljudeks lugudeks ja mitmeks reisiks. Karukellas aitame hea meelega neist just oma külalistele sobiva kokku panna.
Indrek Kõverik: piisavalt hull, et tema juurde tuldaks
Kõige omanäolisema punkti pani konverentsile Narva-Jõesuu restorani Franzia peremees Indrek Kõverik. Tema saabus mootorrattal, slaidide asemel kaasas gaasipann, ning valmistas meie silme all seentest ja silmudest orsoto, mille värvis lõpuks mustaks ja jagas saalitäiele maitsta.
Indrek rääkis, et tema ei tegele teenusedisaini, suure turunduse, SEO ega AI-ga. Tema teeb oma asja. Ja isegi restorani uksele teibitud käsitsi kirjutatud teated kannavad sama käekirja: „Restoran puhkab“, allkirjaks „A: omanik“, või täis maja puhul „See you tomorrow or in hell!“.
Kuulasin ja mõtlesin: kui sa ei taha nähtavuse nimel kõige sellega tegeleda, millest mina rääkisin, pead olema piisavalt hull, et inimesed tuleksid sinu hullusest osa saama. Aga selle taga peab olema ka sisu — toit, koht ja kohtumine, millest tahetakse edasi rääkida. Indrekul on see olemas. Tema lugu sai sealsamas maitsta.
Epiloog
Sellelt konverentsilt jäi mulle tunne, et Ida-Virumaa tugevus on inimestes, kes annavad suurtele lugudele oma näo. Piirkonna lood tekitavad huvi, aga kohapealsed kohtumised ja elamused annavad põhjuse tagasi tulla ning kogetut teistelegi soovitada.
Nähtavuseni jõudmiseks on erinevaid teid: kes teeb järjepidevalt tööd digikanalites, kes paneb silmud pannile ja jääb ise unustamatult meelde. Mõlemal juhul peab olema midagi, mida tasub üles leida, ning külalisel võimalus sellest osa saada.
Turunduse tööriistad muutuvad üha kiiremini. Seda enam loevad oma käekiri, selge lubadus ja oskus see ka päriselt täita. Konverentsilt tulin ära hea tundega: meil on Ida-Virumaal nii lugusid, mida rääkida, kui ka inimesi, kelle pärast kohale tulla.
PS.
Päeva lõppu mahtus ka üks isiklik seik. Oma ettekande järel lavalt lahkudes jäin korraks seisma ja ütlesin Markole: „Ma jäin ootama, et sa mulle käe ulataksid lavalt alla saamiseks.“
Konverentsi lõpus küsis ta aga saalist, kas Terje on veel siin, ja kutsus mu lavale. Tuli ise alla, ulatas käe ja saatis mu üles. Seisin seal ning ootasin, keda järgmiseks kutsutakse. Siis ütles Marko, et talle oli minu märkus käe ulatamise kohta kripeldama jäänud.
Publik aplodeeris ja Marko saatis mu käevangus taas lavalt alla. Väike žest, mis jäi meelde. Külalislahkusest rääkival päeval sai seegi mõte väga inimliku kuju: märgata, meeles pidada ja tegutseda. Selline mees siis.