Seiklus Ida-Viru moodi: laps karjus, vanaisal käis jõnks südamest läbi ja keegi ei tahtnud koju minna

Mati ei mäleta enam täpselt, millal see traditsioon algas. Millalgi siis, kui tema isa peatas Kiviõli juures kruusateel Žigulli, nuusutas õhku ja ütles: “Lähme vaatame lähemalt.”

Tollal polnud siin midagi erilist- lihtsalt Ida-Virumaa, tuhamäed ja vaikelu. Aga see miski tõi tagasi. Nüüd on Mati ise isa ja ka vanaisa ning ekipaaž on seekord suurem kui kunagi varem: 3 põlvkonda, 2 autot ja 1 plaan. Lapselapsed istuvad vanaisa autos. Markus on juba kolm korda küsinud, kas palju on veel jäänud ning Liisa teeskleb, et ei kuule, mis teised räägivad- jube tüütu, jälle peab kuhugi sõitma ja rõõmsat nägu teesklema.

Kaevandusmuuseum

Mati on Kaevuri kiirkursuse tuuril käinud mitu korda, aga iga kord, kui treppi mööda alla sammub ja lambid pimeduses põlema hakkavad, käib südamest läbi see jõnks: tema isa tegi seda oma igapäevatööna-läks vahetusega maa alla ja tuli 8 tunni pärast üles ja niimoodi ikka palju aastaid. Isegi vist 3 vahetust oli seal. Ega ta ei rääkinud sellest kõigest kuigi palju, aga Mati mäletas, et ta oli uhke, et isa tal kaevur oli. 

Kaevandusmasinad teevad valju müra ja Markus surub end Mati vastu ja Liisa hoiab emal kõvasti käest kinni. Giid viib nad läbi 1,5 kilomeetri pikkuse maaaluse labürindi. Palju ehtsat tehnikat, kaevurivarustust, päris kaevurijutte. Pimedus, valgus, kaja ja varjud jutustavad lugusid kaevurite sitkusest.

„Kas allmaarongiga ka sõitma läheme?“, küsib Liisa. „Kuidas siis muidu“, noogutab vanaisa.

Maa peale tulles on taevas kõrgem kui kunagi varem. Liisa ja Markus räägivad korraga, üksteist üle, et kummal oli hirmsam ja kes oli vapram ning mis oli kõige põnevam.

Aidu Veeseikluskeskus

Parkla ääres on kuulutusetahvel. Markus tormab teistest ette: “Vanaisa, mis seal kirjas on?”

Mati paneb prillid aeglaselt ninale: “4. juulil on siin AiduFest: kontserdid, veespordialad, lasteprogramm, toidutänav. Kõik tasuta.” Ja loeb edasi: “Ja septembris on Baltic Cup 2026: rahvusvaheline noorte sõudevõistlus, üheksa Läänemereäärse riigi noored. Samamoodi tasuta.”

“Me peame mõlemal korral tulema,” hüüab Markus ja juba ta jookseb kohviku poole.

Seltskond hajub, aktiivseid veetegevusi on siin nii palju- laste isa kaob wake parki, ema võtab endale ja lastele SUP-lauad. Mati viib aga oma abikaasa kanuuga laguunide vahele, veealust taimestikku imetlema.

Ta vaatab ringi ja mõtleb- mälestustes on Aidu tolmuse pealmaakaevandusena, kus ekskavaatorid mürisevad ja Belassid põlevkivi veavad. Minevik ei ole Aidus kuhugi kadunud- sellest on saanud osa tulevikust.

Kiviõli Seikluskeskus

Aidus Kiviõli Seikluskeskusesse jõudmine on lihtne- juba kaugelt on näha ligi 90 m kõrgune vaikne hiiglane- endine kaevandimise jääkprodukt, ehl poolkoksimägi, mille otsa täna tõstukid mägiautosid veavad. Kiviõli Seikluskeskus on koht, kus tavaline suvepäev muutub vägevaks seikluseks- endise põlevkivitööstuse alale rajatud keskkond loob täiesti omaette tunde ja annab igale elamusele erilise mõõtme.

Suvepargis on nii palju tegevusi ja atraktsioone, nii et kodurahu huvides oli eeltöö kodus ära tehtud. Plaan oli, et ainult Liisa läheb kõrgseiklusparki ja Markus vaatab pealt. Aga Markus on juba järjekorras- otsustas täiesti ise, kelleltki küsimata. Mati naeratab julgustavalt ja näitab poisile pöialt. Liisa unistus on Eesti pikima trosslaskumine kogemine, ta tõuseb imeveidi kikivarvule, et mõõdupuul 160 sentimeetrini ulatuda ja juba ta laskubki ning karjub nii, nagu karjuvad ainult need, kellele on antud voli kõik torust välja lasta.

Mägiautorajal sõidab Mati koos pojaga- Liisa ja Markuse isaga, kes ka võidusõidu võidab. Mati muigab kavalalt ja väidab, et laskis tal tahtlikult võita.  Markus läks veel isaga põnevkivikaevandusse, ema ja vanaema on aga kohvikus.

“Emme, näe, seal on koerte seiklusala- võtame järgmine kord Pontu ka kaasa,” palub Liisa ja limpsib vahvlijäätist edasi.

Päev lõpeb uues võrguhüppepargis, kuid kõrgseiklus peab jääma järgmiseks korraks, sest tundub, et igas kohas läheks vaja kordades rohkem aega. Karukellas aga soe söök ootab.

Karukella puhkemaja

Lapsed panevad autost vabanedes otse mängumaja avastama. Söögiaud on kaetud grillmajja ja õhtupäike on madal- silmi kissitades maitseb grillvorst topelthea. Karukellas on kõik niimoodi valmis seatud, et Mati pere saaks keskenduda vaid kõige olulisemale- peale tihedat seikluspäeva- puhkamisele.

Enne sauna tehakse veel ühine mjölkimäng, nalja ja naeru saab nabani! Mati viskab veel pojaga discgolfi kettaid, lapsed kõksivad võrkpalli ning ema ja vanaema on lamamistoolidel seda kõike sooja pilguga seiramas.

“Hei, lapsed, lähme tünni!” hõikab Mati ja sätib end 24/7 sooja kuumaveebasseini niimoodi istuma, et näeb korraga mõlemat- Kiviõli seikluskeskuse poolkoksimäge ja Püssi tuhamäge, mille tipus lehvib uhkelt sinimustvalge.

Hilisõhtul räägitakse lõkke ümber päevased lood uuesti läbi, igaüks oma versioonis, üks mis jäi aga, ühisena kõlama, oli see, et järgmisel aastal tuleb taas tulla- nii palju jäi tegemata! Lapsed paluvad, et ärme lähe veel koju- jääme teiseks ööks ka… Kuid kahjuks on homme juba uued inimesed tulemas ning seda võimalust puhkust pikendada ei ole…

Kui maja on lõpuks vaikne, istub Mati veel korra terrassil- ööbik laksutab ja põlv kipitab. Kusagil on ta selle marrastanud, aga ei mäletanud enam kus. Ju adrenaliin oli liiga kõrgel.

Mati tunneb kahjutunnet, et tema isa ei näe seda kõike- milline imeline seiklusmaa on endistes kaevandusaladest saanud. Enne uinumist on ta juba järgmise suve plaanid teinud ja Karukella pererahvale uue päringu saatnud: „Sellest saab nüüd meie asendussuvila– tuleme lausa kaheks ööks! Võtame Pontu ning oma naabripere ka kaasa!“.

Mida Mati aga ei teadnud, oli see, et ta poeg oli samuti päringu teele pannud- ta toob oma ettevõtte suvepäevad siia majja- tänane seiklus on tõepoolest midagi sellist, mida ka oma kolleegidele pakkuda!

Oli vast äge seikluspäev!