Suvine õppereis– pooleusulised, õigeusulised ja vanausulised
Kes vähegi on kursis Leader tegevusgruppidega, siis ESF+ programm on neile tuttav. Aga kes pole, siis selgituseks niipalju, et tegemist on Euroopa Sotsiaalfondi (ESF+) toetusmeetmega “SOTSIAALNE HEAOLU” 55+ vanuses osalejatele. Meetme laiem eesmärk on piirkonna tuge vajavate sihtgruppide kaasamine, toetamine ja neile tegevusvõimaluste loomine. Sihtgruppideks on eakad, hoolduskoormusega, erivajadustega või toimetulekuraskustega inimesed.
MTÜ Meie Kiltsi tellis juba teist korda minult “Kogukonna teadlikkuse tõstmise, koostöötegevuste elluviimise – koolitused, õppereisid, vabatahtlike võrgustike arendamine jms” eesmärgil õppereisi.
- Eelmisel kevadel kirjutasin projekti: “Sajandite kõla kirdetuules- “Kuldsete aastate“ kuldne reis läbi Ida-Virumaa ajaloo” ja augusti alguses käisime tuuril.
- Sellel kevadel kirjutasin projekti: ““Piiri, pärandi ja palvete teekond: õigeusk, pooleusulised ja vanausulised” ja juuli lõpus käisime tuuril- 1. päev oli Ida-Virumaa pinnal ja 2. päev Tartumaal
Pooleusulised Iisaku ja Jõuga kandis
Iisaku Kihelkonna muuseum on üks vägev koht- see maja hõlmab endas nii kohaliku kihelkonna lugu, priitahtlike pritsimeeste tuba, talutuba, õpetaja tuba, meistrite tuba (sealkandis oli palju saapameistreid), klassituba ja ka muidugi pooleusuliste tuba, mille pärast me õigupoolest sinna läksimegi.
Läksime kuulama 17.– 18. sajandil välja kujunenud omapärast rahvakildu, kelle esivanemateks olid vadjalased. Algselt olid nad õigeusklikud, kes luteri usku astudes säilitasid ka õigeusu kombestiku. Seepärast kutsuti neid pooleusulisteks ehk poluvernikuteks. 19. sajandi lõpul hakkasid poluvernikud eestistuma, kuid veel 1930. aastal kirjutas ajaleht Postimees poluvernikute kohta, et siin on justkui „ise riik” Poluvernia ja ise rahvas oma keele, oma tõekspidamiste ja oma elamisviisidega.
Blueray on teinud väga näitliku videoinstallatsiooni vadja naisest, kes Jõugale kääbashauda oli maetud.
Õigeusk Kuremäe kloostris
Pühtitsa Jumalema Uinumise Nunnaklooster. Iisaku muuseumi giid Merike Vaarmets saatis meid ka teel läbi Kuremäe Vasknarva. Uus teadmine, mille ma sain, oli see, et Kuremäe kloostri asemel seisis 1885. aastal hoopiski luteri kirik, mille nurgakivi pandi 14.05.1885 ja seda kohaliku rahva ja mõisniku initsiatiivil, kuna piirkonnas puudus korralik kirik ja kalmistu.
Kuid tsaarivõimu venestamispoliitika tõttu otsustati peaaegu valmis kirik maha lõhkuda. Kohalikud inimesed püüdsid otsust muuta. Nad pöördusid kiriku- ja riigivõimude poole, kavatsesid saata saadikud keisri juurde ning kogusid umbes 300 allkirjaga palvekirja, kuid tulemusteta.
1892. hakati samale kohale rajama hoopis õigeusu Pühtitsa kloostrit, mis rajati luterikiriku maakividest vundamendile. Luterliku kiriku pühitsetud nurgakivi võeti müürist välja ja veeretati mäest alla.
Luterlaste kiriku rajamise mõte siiski ei kadunud. 1927. aastal alustati uue kiriku ehitamist Kuremäe lähedal Raudi kalmistu juures, niinimetatud Raudi Pähklimäel. Üles otsiti ka vana, 1885. aasta kiriku nurgakivi ja paigutati see uue kiriku alusmüüri. Uus Illuka kirik (praegune puukirik) pühitseti 27. juulil 1930.
Rohkem kohe ei kirjutakski sellest Kuremäest.
Õigeusk Vasknarva eraklas
Vasknarvas võttis meid vastu erakla matuška. Lahked silmad, lahke jutt, lahke kehakeel. Meie grupil väga vedas, sest nad ei võta üldse eriti rahvast vastu. Ja vedas meil seetõttu, et Iisaku muuseumi vägevad naised on seda suhtet juba aastaid toitnud ja hoidnud.
Vasknarva Püha Prohvet Eelija skeeta ehk erakla on Kuremäe nunnakloostrile kuuluv väike kõrvalklooster. Skeetaks nimetatakse põhikloostrist eraldatud ja vaiksema elukorraldusega mungakogukonda. Vasknarva erakla ei ole iseseisev klooster, vaid allub Pühtitsa kloostri iguumenjale. Seal elab kümmekond nunna ning kogukonna vaimulikuks keskuseks on Prohvet Eelija kirik.
Mis oli aga eriti armas- et selle veidi vihmase ilmaga olid nad meile ettevalmistanud kuuma ivan tšaid ja kooki, mis tehtud rosinatest, ploomidest ja virsikutest, ka pähkleid oli sees. Igal juhul Vasknarva erakla jättis meile kõigile väga sümpaatse mulje.
Lõunasöök Vasnarva IDA/VIRU rekordimärgi juures
Kuna minu eesmärk oli võimalikult palju kohalikku toitu pakkuda, aga samas kanda hoolt, et teenus oleks tasemel, siis kutsusin POP-UP lõunasööki Vasknarva sadamasse pakkuma ei kellegi muu, kui Taavi Vogti.
Vahest lugeja ei mõista kohe, miks tema Catering sinna valatult sobib, kuid selgitan kohe.
Esiteks, Taavi koos oma koka Annaga on staažikas toitlustaja ja Taavil on kirg kohaliku Peipsi kala vastu. Kõige rohkem meeldib talle seda suitsutada ja marineerida. Olete ehk kuulnud Põhja Peipsi Suitsustuudiost? Pagaril on tal oma suitsustuudio, kus reedeti paneb ta mobiilsed ahjud huugama ja rahavas saab tema värsket suitsukala osta, kuid teadupärast on suvi igasugu üritusi täis ja tasub tema Facebookil silm peal hoida, kus kandis ta toimetab.
Teiseks on Taavi, endise Alajõe vallavanemana ja hilisema Alutaguse valla arendusjuhina olnud seotud Vasknarva sadama arendusega. Nüüd on sadam valmis ja leiab järjest rohkem kasutust. Seetõttu oligi Taavi õige mees meid selles kohas toitlustamas.
Lisaks imemaitsvale lõunasöögile nägime seal ka välicateringi meistriklassi- kui Anna tõstis supid kaussidesse, siis hakkas Taavi juba koha praadima, esimesed supilõpetajad said väga värske koha kohe oma taldrikule. Vaadake, kui geniaalselt oli lahendatud värkse salati kohale toomine- suurte purkide sees. Kui praad oli poole peal, lasi Anna marjatarretisele vahukoore peale ja ei tekkinud ühtegi ootamismomenti- kolmekäiguline lõuna tekkis kui imeväel.
Selle koha peal oli ajakavas majutuse check in ja randa päevitama!
Aga mida polnud, oli rannailm. Aga rannas me siiski käisime. Kui tavapäraselt pannakse suvel üles pilte oma paljastest varvastest rannaliivas, mida siis lainel meelalt limpsivad, siis ma tegin ka sellise pili, ainult paljaste varvaste asemel olid mu kenad kollased kummikud.
Märkasime rannapildil taamal valget loori metsaviiru ees ja mõistsime, kui ei taha tiheda seenevihma kätte jääda, peane kiirelt vehkat tegema. Kahjuks majutusest Villa Marikas pole mul mitte ühtegi fotot ja eriti midagi peale selle ka lisada pole, et noormees, kes meid teenindas, oli ülipüüdlik, rahulik ja viisakas. Nagu pärast kuulsime- omaniku poeg. Oi, mulle ikka väga meeldivad need perefirmad!
Õhtusöök Kauksi rannahoones.
Juba oligi aeg uuesti bussi ronida ja sõit läks lahti Kauksi rannahoone poole, kus Catering Kene oli meile valmistanud maitsva õhtusöögi. Kui nagu ausalt ära rääkida, siis tegelikult polnud meil kõhud toekast lõunasöögist jõudnud veel tühjaks minna. Aga varajasem kohale saabumine ja jalutuskäik Kauksi laudteel ja puhkealal aitas veidi kaasa, et ruumi teha.
Väga armas oli see, et ka siin on tegemist perefirmaga. Ema Veronika ja poeg Aron-Antti on aastaringselt ametis, kuid suveks oli nendega ühinenud ka Veronika tütre tütar. Ja see on nii tore, et nad tõstavad seda ise ka esile, kui gruppi tervitavad ja menüüd tutvustavad. Õhtusöök laks ajakavast üle, nii mõnus oli istuda koos ja mekutada. Lõpuks tundisme, et peame ikka pererahva vastu lugupidavad olema ja neil oma päevale joon alla tõmmata.
Kauksi rannahoone on 2021. aastal avatud uus rannakeskus, mitte vana ajalooline rannahoone. Selle projekteerisid KAOS Arhitektide Toomas Adrikorn ja Margit Aule. Hoone on L-kujuline, kahekorruseline ja asetatud männimetsa nii, et see avaneb suurte akende ning terrassidega Peipsi järve poole.
Hoone rajati osana Kauksi ranna ja rannapromenaadi suuremast arendusest. Mõte oli muuta väga populaarne, kuid seni üsna väheste teenustega rand tänapäevaseks aastaringseks külastuskohaks. Rannahoone teenindab korraga nii rannalisi, turiste, kohalikke kui ka ürituste ja seminaride korraldajaid.
Kuigi praegune rannahoone on uus, ulatub Kauksi organiseeritud puhkemajanduse ajalugu nõukogude aega. 1961. aastal alustati Kauksi turismibaasi rajamist ning 1962. aastal hakati tüüpprojekti järgi ehitama suvekohvikut, mis valmis 1965. aasta mais. Kauksi turismibaas sai hiljem tuntuks kogu Nõukogude Liidus.
Teel rannahoonesse, möödusime ka peagi avatavast Kurro spaast. Peipsi põhjarannikul on puhkamise traditsioon kestnud juba aastakümneid. Kui Kauksi turismibaasi hakati rajama 1961. aastal ning sellest kujunes üks piirkonna tuntumaid puhkekohti, siis Uusküla puhkebaas (tänane Kurro) valmis 1970. aastate lõpul Sillamäe keemiakombinaadi töötajatele.
Ligikaudu 200 voodikohaga kompleksis olid lisaks majutusele kino- ja teatrisaal, tantsusaal, raamatukogu ning muud ühistegevuse ruumid. Mõlemad paigad peegeldasid oma aja arusaama puhkusest: suured ettevõtted ja riiklikud organisatsioonid lõid töötajatele Peipsi äärde terviklikke puhkealasid.
Pärast nõukogude aja lõppu kaotasid vanad puhkebaasid senise tähenduse ning osa hooneid jäi tühjaks ja lagunes. Nüüd on samad paigad saanud uue elu. Kauksi randa rajati kaasaegne rannahoone koos promenaadi, kohviku, turismiinfo, sauna- ja sündmusruumidega. Endise Uusküla puhkebaasi alale kerkis Kurro loodusspaa, mis ühendab majutuse, spaateenused, restoranid ja looduses puhkamise.
Kauksi rannahoone ja Kurro loodusspaa näitavad, kuidas Peipsi põhjarannik liigub suvisest rannapiirkonnast aastaringse heaolu- ja puhkesihtkoha suunas. Vanade puhkebaaside mõte ei ole kadunud – inimesed tulevad siia endiselt puhkama, koos aega veetma ja loodust nautima. Muutunud on vorm: kunagiste ettevõtete puhkekeskuste asemel pakutakse nüüd privaatsemat majutust, heaoluteenuseid, sündmusi ja kvaliteetset avalikku ruumi.
Uus päev- mööda peipsi kallast kuni Vanjani välja
Teiseks päevaks olid jäänud siis Sibulatee parimate pärlite avastamine, sest eesmärgiks oli tutvuda pooleusklike ja õigeusklike kõrval ka vanausulistega.
Kolkja Vanausuliste Muuseum
Kolkja Vanausuliste muuseumi perenaine ja ühtlasi ka ise vanausuline Lilli võttis meid rõõmsasti vastu. Mulle oli Lilli juba varasemast õppereisist tuttav, mil IDA/VIRU turismiklastri tellimusel talvel ühe õppereisi tegime. Muide, kui mul seal eespool ühel pildil oli pearätik lõua alt kinni seotud, siis vanausuliste kultuuris ei ole see aktsepteeritav. Tahad küsida, et miks- vot sellepärast:
Vanausuliste palvelasse minnes kaetakse naise pea rätikuga, kuid rätikut ei seota lõua alla sõlme – see kinnitatakse haaknõelaga. Sõlme vältimist on rahvapärimuses seostatud Juuda silmusega, kuigi vanausuliste kiriku käsitluse järgi ei pärine see seletus kiriklikust õpetusest. Haaknõelaga kinnitatud pearätt on eelkõige vana, põlvest põlve edasi antud kogukonnakomme ja üks vanausuliste palverõivastuse äratuntavaid tunnuseid.
Peipsimaa vanausuliste traditsiooniline peremudel oli patriarhaalne, töökeskne ja tugevalt usuga seotud, kuid päriselus kandis pere toimimist väga suurel määral naine.
Mees oli formaalselt perepea: tema vastutas perekonna esindamise, suuremate otsuste, kalapüügi, ehitustööde ja raskemate välitööde eest. Naise roll oli kodu, laste, toiduvarude, aia ja usuliste kommete hoidmine. Peipsi ääres tähendas see sageli ka sibula- ja köögiviljakasvatust, saagi töötlemist ning müümist. Seega ei olnud naine pelgalt „kodune abiline“, vaid kogu majapidamise praktiline juht ja sageli ka pere majandusliku püsimise keskne tegelane. Ajaloolistes käsitlustes nimetatakse vanausuliste perekonda siiski selgelt patriarhaalseks.
Pere oli suurem kui ema, isa ja lapsed
Tavapärane oli mitme põlvkonna kooselu või väga tihe läbikäimine. Vanavanemad osalesid laste kasvatamises, andsid edasi palveid, kombeid, kirikuslaavi keelt, laulmist ning teadmisi selle kohta, mida võib ja mida ei tohi teha. Vanemaid inimesi austati ning laste kohuseks peeti neid hiljem toetada ja hooldada.
Pere ei toiminud ka kogukonnast eraldi. Palvela, sugulased ja küla moodustasid ühise kontrolli- ja tugivõrgustiku. Inimese käitumine mõjutas kogu perekonna mainet. Vanausuliste kogukonnad olid sajandeid üsna suletud ja sissepoole pööratud, mis aitas säilitada nii usku, keelt kui ka elukombeid.
Naise tegelik mõju oli suurem, kui „patriarhaalne“ lubab arvata
Siin on vanausuliste peremudeli kõige huvitavam vastuolu. Meest peeti perepeaks, kuid naine oli sageli traditsiooni järjepidevuse tegelik kandja. Tema õpetas lastele palveid, hoidis koduseid ikoone ja rituaale, korraldas paaste, jälgis toidureegleid ning säilitas pärimust ka ajal, mil usuelu oli survestatud.
Eesti vanausuliste kogukondades on naistel olnud tugev roll ka palvelate ja koguduseelu korraldamisel. Teenistust võib juhtida mees- või naisvaimulik ehk nastavnik, kuigi mõningad talitused on traditsiooniliselt reserveeritud meestele. Uurimustes on märgatud, et naiste roll vanausuliste usuelus on aja jooksul veelgi kasvanud.
Väga sümpaatne perenaine ja põnev ekspositsioon- kindlasti tellige juurde giid- saate niipalju rohkem teada.
Samovari muuseum Mesi Tare majas
Varnja vanausuliste külas tegutsev Samovarimaja, kus võttis meid vastu energiast pakatav perenaine Herling Mesi, on väike eramuuseum, mis tutvustab samovaride kõrval kogu Peipsiveere teejoomiskultuuri. Muuseum paikneb vanas vanausuliste elamus ning selle keskmes on pererahva erakogu, kuhu kuulub praeguseks üle 200 samovari- lihtsatest plekknõudest rikkalike graveeringutega haruldusteni. Samovarimaja avas uksed 2020. aastal.
Kogu sai alguse üsna juhuslikult. Peremees Marko Mesi tõi 2014. aastal Peipsi äärde lapsepõlvest meelde jäänud vana samovari, mis oli aastaid kuuris seisnud. Teise samovari sai ta korstnapühkijatöö eest ning sealt kasvas huvi järjest suuremaks kogumiseks. Enne muuseumi avamist oli pererahval juba ligi 80 samovari; nüüdseks on kogu enam kui kahekordistunud.
Samovar ei olnud vanausuliste kodus lihtsalt veekeetja. See oli pere ja külaliste kokkutulemise kese. Traditsioonilises söeküttega samovaris kuumutatakse vett keskel asuva lõõri abil. Samovari peal hoitakse kannu kange teetõmmisega, millest valatakse tassi veidi tõmmist ja lisatakse kraanist kuuma vett.
Samovarimajas ei vaadata seetõttu ainult esemeid. Külastajatele jutustatakse samovaride päritolust, valmistamisest, erinevatest kujudest ja Peipsi-äärsetest teejoomiskommetest. Maitsta saab ehtsat samovariteed ja ivantšaid ehk põdrakanepiteed, mille kõrvale pakutakse vanausuliste kombe kohaselt keedusuhkrut. Korraldatakse ka teekultuuri ja kohalike maiustuste valmistamise õpitubasid.
Lõunasöök Lendavas laevas!
Lendav Laev on Varnjas Peipsi kaldal tegutsev suvine kodurestoran ja kunstigalerii, mida veavad Martin Laiapea ja kunstnik Tuuli Vahesaar. See asub Järve tänaval, vaid mõnesaja meetri kaugusel Voronja galeriist ja Samovarimajast.
Mis teeb Lendava Laeva eriliseks?
See ei ole klassikaline aastaringselt avatud restoran, vaid pigem hooajaline Peipsi-äärne elamuspaik. Süüakse vabas õhus või laeva meenutavas hoovikeskkonnas, vaadatakse Peipsile ning toiduelamusele lisandub kunst. Restoran avatakse tavaliselt suve alguses ja suletakse sügisilmade saabudes; gruppidele tehakse süüa ka ettetellimisel. Mõnel hooajal on pakutud ka majutust kahes toas.
Menüüs kohtuvad Peipsimaa kohalik tooraine ja veidi ootamatumad maitsed. Olulisel kohal on Peipsi kala ja sibul, kuid kasutatud on ka kitsejuustu, marju, veiseliha ja eksootilisemaid lisandeid. Varasemates menüüdes on olnud näiteks sibulapirukas, sibulasupp, koha, Peipsi ahven ja suitsuvutt.
Kes on pererahvas?
Tuuli Vahesaar on kunstnik ning just tema looming ja kujunduskäekiri annavad kohale värvika, veidi boheemlasliku ilme. Kunst ei ole seal lihtsalt seinale riputatud lisand, vaid osa kogu ruumist: isegi vana maja remondist alles jäänud taku on Martin ja Tuuli muutnud õhulisteks valgustiteks.
Martin Laiapea tegeleb koos Tuuliga restorani ja külaliste vastuvõtmisega. Avalikes tutvustustes esitletakse neid eeskätt pererahva ja loojatena, mitte tavapärase restoraniettevõtte juhtidena. See sobib Lendava Laeva olemusega: paik mõjub rohkem kellegi isikliku maailma ja koduse külalislahkuse avamisena kui anonüümse toitlustusasutusena.
Lendava Laeva juures on eriti hea see, kuidas ta täiendab Varnja lugu. Palvela ja vanausuliste tänavküla annavad ajaloolise kihi, Samovarimaja tutvustab teekultuuri, Voronja galerii kaasaegset kunsti ning Lendav Laev seob omavahel kohaliku toidu, kunsti ja Peipsi-vaate. Pole juhus, et Varnjat nimetatakse järjest enam kunstikülaks: umbes 160 püsielanikuga külas on suvehooajal mitu galeriid ja loomepaika.
Lõpppeatus Voronja Galeriis
Voronja galerii lõid Kaili Kask ja Raul Oreškin, kes hakkasid Varnjas tegutsema 2014. aastal. Kaili nimetab end elamuskunstnikuks, Raul on kultuurikorraldaja ja mitme kultuurialgatuse eestvedaja. Nad ei rajanud Varnjasse tavapärast valgete seintega kunstisaali, vaid kohandasid galeriiks vana kalurimaja juurde kuuluva mahajäetud paadikuuri.
Nende jõudmine Peipsi äärde oli üsna orgaaniline. Raulile meeldisid järved, Kailile meri ning Peipsi ühendas nende jaoks mõlemad. Aja jooksul sai Varnja majast lisaks suvekodule paik, kus kodu, kunst, külalislahkus ja kohalik kogukond hakkasid üksteisega kokku kasvama.
Miks Voronja galerii eriline on?
Voronja erilisus algab juba asukohast. Kaasaegse kunsti galerii asub Peipsiäärses vanausuliste tänavkülas, endises paadikuuris, mitte suurlinna kultuurikvartalis. Kontrast traditsioonilise külamiljöö ja sageli väga tänapäevaste või ühiskonnakriitiliste näituste vahel muudab kogu külastuse ise elamuseks.
Igal suvel kutsutakse näitust tegema uus kuraator või kunstnik ning kogu hooaeg ehitatakse ühe teema ümber. Näitus ei piirdu alati paadikuuriga, vaid võib laieneda aeda, sauna, maja ümbrusse ja kogu külaruumi. Galerii juurde on rajatud ka skulptuuride aed ning korraldatud näitusi inimeste korterites ja kunstnike sünnikodudes.
Tore oli sel aastal see, et näitus “Imelikud Inimesed” autoriteks olid just eelmises blokismainitd Martin ja Tuuli. Nii lahe- olime just söönud kunstnike valmistatud sööki ja nüüd vaatasime nende näitust.
Samas ei ole Voronja kohaliku elu kohale asetatud võõras kultuurikiht. Kaili ja Raul on teinud koostööd Varnja elanikega, kogunud kohalikke lugusid ning toonud galerii fassaadile ja näitustele küla inimesi ja nende elukogemusi. Just koostöö eri kogukondadega tõi neile 2023. aastal ka Kultuurkapitali aastapreemia.
Galerii muudab eriliseks ka see, et külastaja ei tule üksnes kunsti vaatama. Ta satub kellegi koju ja aeda, võib süüa Voronini sibulapirukat, vestelda pererahvaga ning kogeda Varnja küla aeglast rütmi. Kunstist saab siin pigem vestluse algataja ja inimeste ühendaja kui puutumatu museaal.
Epiloog
Selline vahva 2-päevane reis oli meil. Bussijuht Peeter viis meid turvaliselt punktist A punkti B. Hoolimata vihmasest ilmast, oli kõigil rõõmus meel ja optimistlik vaade pakutule. Kui esimesel korral juba sõbrunesime Kiltsi rahvaga, siis sel korral uuendasime suhet, olid mõned uued inimesedki. Aga suur enamus juba tuttavad näod, kes rõõmsalt mind tervitasid ja kallistades lõpuks hüvasti jätsid.
Lahkumine toimus Mustvees, kus grupp veel oma kulu ja kirjadega läks vaatama Laidi Aeda. Mina läksin Mustveest aga bussi peale, kus Luxexpress mind kenasti Iisakusse viis, kus mu auto mind ootas. Niimoodi ei pidanud nad minu pärast esimesel päeval läbi Jõhvi Iisakusse- ja lõpus läbi Jõhvi Kiltsi sõitma.
Peaks küsima tagasisisidet korraldajate käest programmi ja reisisaatmise kohta. Eks annan teilegi teada 😉
Meie koostöö Terjega sai alguse suuresti tänu õnnelikule juhusele- kohtusin õigel ajal inimesega, kes aitas lahendada minu mure projektikirjutaja ja ürituse korraldaja leidmisel. Vajasin inimest, kes suudaks need kaks rolli ühendada, ning nii jõudsingi Terjeni.
Mulle meeldivad mugavus ja kvaliteet ning soovisin minna kindla peale. Juba esimene reis oli suurepäraselt korraldatud alates projekti kirjutamisest kuni aruandluseni. Ka reisikorraldus ise oli väga hea: programm oli huvitav ja elamusterohke, ajakavast peeti kinni, buss oli mugav, bussijuht tore ning valitud toidukohad ja majutus põnevad ja hästi sobitatud. Ise ei oleks ma osanud paljude selliste võimaluste peale tullagi.
Seetõttu oli teist korda Terje poole pöördumine väga loomulik otsus. Seekord andsime omalt poolt sisendiks Kuremäe ja Vasknarva, ülejäänud programmi pani Terje kokku. Kogu reis moodustas läbimõeldud terviku ning teostus oli suurepärane. Reisisaatja kaasamine ei muutnud minu rolli lihtsalt kergemaks, vaid võimaldas mul olla kogu reisi jooksul nautleja rollis. Ei olnud vaja ise jalgratast leiutada. Töötan hoopis teises valdkonnas ning mul ei ole ei aega, teadmisi ega pädevust, et kogu vajalik info üles otsida ja selle põhjal terviklik programm kokku panna.
Terje sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Juba eelmine tuur tegi nii head reklaami, et seekord sai grupp kiiresti täis ning rahulolematuseks ei olnud põhjust. Nii kaua, kui sellistel projektidel on võimalik rahastust saada, sooviksime järgmisel suvel kindlasti uue tuuri korraldada. Mulle isiklikult meeldib meie koostöö väga, sest oleme kõik uutele ideedele ja pakkumistele avatud.
Tuuritame veel!
Reet
01.08.2026
Epiloogi epiloog
Perefirmadest. Sellel külaskäigul oli 10 teenusepakkujat, millest 5, ehk pooled olid pereettevõtted:
- Majutus Villa Marikas
- Esimese päeva õhtusöök Kauksi Rannahoones
- Samovarimuuseum
- Teise päeva lõunasöök Lendavas laevas
- Varnja muuseum
- plaaniväline ja spontaanne Heldi Aia külastus
Lihtsalt äge, ma ütlen!
Mulle meeldib reise kokku panna nii, et need ei oleks lihtsalt sõit ühest paigast teise. Tahan, et igal peatusel oleks oma mõte, oma lugu ja seos järgmise kohaga- et päeva lõpuks jääks tunne, nagu oleksime koos läbi käinud ühe tervikliku rännaku.
Kui Sul tekib seda lugu lugedes mõte, et järgmine kord tahaksid ka ise bussis olla (mitte pelgalt reisikirja lugeda j apilte vaadata), siis anna mulle märku. Paneme Sinu seltskonnale, tiimile või kogukonnale kokku just neile sobiva marsruudi. Mina otsin üles lood ja seosed, aitan päeva tervikuks siduda ning tulen soovi korral ka ise reisi saatma- et teele jääksid lisaks paikadele ka inimesed, maitsed ja mõned mõnusad üllatused.
Ikka teie Terje