„Karukellas on valgust ja õhku” ehk ukulele nädalavahetus, mis jäi veel pikalt helisema
PROLOOG
Kuna meil on ju kontaktivaba maja, siis näen vaid neid oma külalisi, kes on toitlustamise tellinud või mõnel muul juhul neile pihku jäänud- näiteks peenraid kastmas. Nüüd oli mul kogemus, mil külaliste majas oleku ajal oli mitu korda vaja majja süüa viia ja ettevalmistada ning millele lisandus ka külaliste ärasatamine.
Kui seal inimestelt häid sõnu kuulasin ja tulemise eest tänasin, siis autodele lehvitades oli küll selline tunne, et kui sõpru oleks saatnud teele. Siit on ainult üks järeldus- ma pean oma külalislahkuse järgmisele tasemele viima.
Külalised, kellest selles uudises on juttu, tõi meile Katri Kaasik, kes on ukulelejuttude looja ja hoidja. See kahepäevane retriit oli naistele, kes on oma ukulelega juba teed alustanud (edasijõudnud algaja) ja tunnevad, et tahavad edasi minna- mitte just kiiremini, aga sügavamale.
Eesmärk oli luua ruum, kus veeta nädalavahetus oma pillidega, koht, kus kõik on korraldatud, et osalised saaksid lihtsalt kohal olla ja loomingusse sukelduda. See on loominguline, mänguline ja turvaline ruum, kus on aega koos mängida, katsetada, kuulata, eksida ja avastada.
Katri saatis mulle sisuka tagasiside, mida on mul luba ka jagada:
Tere, armas Terje!
Isegi nüüd, mitu päeva pärast Karukella nädalavahetust, ei ole kogu see elevus veel päriselt ära jahtunud. Selline mõnus, pehme olemine heliseb siiani sees edasi.
See oli nädalavahetus oma pillidega, kus kõik oli loodud selleks, et saaks lihtsalt kohal olla ja loomingusse sukelduda. Mängida, katsetada, kuulata, eksida, avastada ja koos olla. Meie nädalavahetusse mahtusid ukulelejalutuskäigud, rütmide möll djembedega, omalooming, hommikulaulud, uued seaded soovilugudest ja õhtune kontsert, mille olin nimetanud „Kuulummaks”.
Mõte sellise retriidi korraldamiseks oli mul peas ringi tiirutanud juba paar aastat. Varasemalt olen teinud lühemaid koolitusi ja töötubasid, aga sellisel kujul oli see minu jaoks esimene kord. Kuna see mõte mind enam rahule ei jätnud, otsustasin lõpuks, et teen ära. Ja nüüd mõtlen küll, et korra aastas võiks sellise retriidiga jätkata. Võib-olla isegi paar korda aastas.
Karukellasse jõudsin väga hea tundega juba enne kohale tulekut. Mulle meeldis väga, et saime alguses telefonitsi rääkida ja et Terjel oli päriselt aega. Selle esimese jutuajamise käigus sain aru, et sinna on väga hea tulla- et Karukellas hoolitakse, aidatakse kaasa ja mõeldakse koos, kuidas kõik kõige paremini õnnestuks. See oli hästi julgustav.
Edasine suhtlus meili teel oli samuti selge ja põhjalik. Kõik vajalik info oli olemas ning midagi ei jäänud arusaamatuks. Isegi kõik osalejad lugesid kodukorra hoolikalt üle ja teadsid täpselt, milliseid nuppe või moppe kus kasutada.
Karukella sobis meie retriidiga kuidagi nii loomulikult kokku, et üks osaleja ütles: „See koht on nii sarnane meie retriidile, et isegi värvid klappisid.” Ja täpselt nii oligi- see oli selle retriidi jaoks just õige koht.
Maja ise jättis väga sügava mulje. Uksest sisse astudes oli kohe rahulik tunne. Minu jaoks oli esimene tunne see: Karukellas on valgust ja õhku.
Kõik oli paigas. Ausalt, isegi kodus ei ole kõik asjad nii paigas kui Karukellas. Naised märkavad ju detaile- ja neid detaile märgati palju. Kõlasid rõõmsad hüüatused: „Naised, siin on isegi föön olemas!”, „Ja hambaniit!”, „Ja voodis on kaks patja, täpselt nagu kodus!” ning „Need heegeldatud valged vaibad- oi kui ilusad!”
Meid kõiki puudutas väga ka see, et ei pidanud ise süüa tegema. Ülimaitsvad toidud ootasid meid ilusatest nõudest serveerituna ja kogu olemine oli nii hoolitsetud. See tunne, et keegi on sinu eest juba mõelnud, sättinud ja valmis pannud, oli väga väärtuslik.
Õhtune kontsert sündis samuti täiesti erilise hõnguga. Tegin selle sealsamas aknanurgas. Tõstsin põrandalambi enda kõrvale, kustutasin suured tuled, panin pika kleidi selga- ja nagu kokkulepitult tuli akna taha täiskuu. Ma olin oma kontserdile juba varem nimeks pannud „Kuulumm”, teadmata veebruaris, et meie nädalavahetus satubki täiskuu ajale. See oli päris imeline kokkusattumus.
Järgmisel korral mõtleksin ehk veel rohkem selle öökontserdi ülesehituse peale- kuidas sättida see ruum korraks veel rohkem esinemispaigaks. Ja mõte jäi liikuma ka sellest, kas sellist kontserti võiks ühel hetkel pakkuda laiemalt, näiteks ka kohalikele inimestele. See on kindlasti üks mõtlemise koht tulevikuks.
Kui mõelda, mida Karukellas muuta võiks, siis ausalt- ma ei oska midagi välja tuua. Tundub, et kõigele on juba mõeldud. Kõik on olemas ja kõik on paigas.
Ma päriselt mõtlen, et tahaksin sellise retriidiga Karukellasse veel tulla, aga järgmisel korral juba alates reede õhtust. Siis oleks veel rohkem aega kohale jõuda, olla, puhata ja koos loomisesse minna.
Kas ma soovitaksin Karukellat teistele? Muidugi. Just sellepärast, et seal on kõik paigas ja olemas. Uksest sisse astudes tuleb rahulik tunne. Seal on valgust, õhku ja väga palju hoitud olemist.
Head kõike soovin sulle ja su perele Terje!
Jaksake ikka edasi eks!
Suur-suur tänu kõige eest, ülimalt rahul olen mina ja kõik mu külalised! Ja nagu ühest suust me ühe sõnaga kõik Karukellas olnud hetked kokku võtame: hoitud olemine.
Ma soovin sulle, Terje, et suvel saaksid sa olla ka LIHTSALT NIISAMA eks!
Katri Kaasik
Ukulelejuttude looja ja hoidja
EPILOOG
Ma lugesin seda ja selle koha peal, kus Katri pani pika kleidi selga ja täiskuu paistis kui tellitult, tulid mul külmavärinad peale. Ma oleksin kindlasti soovinud olla seal hämaras toas ja kuulata sedavõrd intiimset kontserti. Mul oli söögipausi ettevalmistades võimalik kuulda üht lugu- see oli nii, nii ilus. Ma kujutan (või õigemini ei kujuta) ette, kui kaunis ja kõrvale mõnus võis veel see öökontsert olla…
Aitäh, Katri, et Karukella enda retriidi jaoks välja valisid!
Terje