„Nad broneerisid aasta ette. Siis tulid uuesti. Ja siis jäidki käima. Puhkemajast sai asendussuvila“
On broneeringuid, mis jäävad kohe silma.
Aasta ette tehtud broneeringud äratavad alati tähelepanu, eriti siis, kui külalised ei ole veel lahkunudki, kui juba küsitakse järgmisi kuupäevi poole aasta taha. Puhkus Eestis on elustiil ja pikalt ette tehtud broneeringud ei ole tavalised päringud ega juhuslikud valikud- neis on mingi teadlikkus ja kindlus, mida iga seltskonna juures ei kohta, aga meie juba aimame, et niimoodi saab tasapisi meie puhkemajast nende asendussuvila.
Selle naiste seltskonnaga oli algusest peale kuidagi teistmoodi. Kolme järjestikuse broneeringu kirjavahetuse käigus tekkis tunne, nagu kirjutaks oma inimestega- soojalt, lihtsalt ja usalduslikult. Kuigi me tavaliselt oma külalistega ei kohtu, sattusime sel suvel nende lahkumise hetkel juhuslikult kokku. Ulatasin abikäe ka ühise foto tegemiseks majatrepil ja see hetk kinnitas veelgi seda tunnet, mis oli juba kirjade kaudu tekkinud.
Kuidas asendussuvila lugu sai alguse
Kui nad jaanuaris oma kolmandalt Karukella Getaway-lt lahkusid- olles juba ka suvise kuupäeva osas vakantsi küsinud- tekkis mul mõte, et tahaksin neid rohkem tundma õppida. Mis neid seob? Kuidas on kujunenud nende kooskäimiste rütm? Miks on nad jäänud pidama just Karukella juurde?
Kogusin julgust ja saatsin kirja teele.
Hei, Kristi! Kas te oleksite valmis oma lugu minuga jagama ning usaldama ka teistele külalistele mõnusaks lugemiseks?
Rõõm oli saada peatne vastus, et terve seltskonna heakskiit oli olemas.
Nii jõuangi nüüd selle looni, mis tundus mulle nii ilus ja ehe, et seda lugedes tulid külmavärinad peale. Justkui loeksin kellegi teise, kellegi väljamõeldud lugu, kuni sain aru, et selle loo peategelaseks ei ole ainult need kümme naist, vaid ka koht, kuhu nad on korduvalt tagasi tulnud. Meie Karukella.
„Kuidas 10 naist leidsid koha, millega ollakse senini armumisfaasis“
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Kõik algas kooliajast. 1990.-ndate lõpu ja 2000.-ndate alguse Pärnust. Nagu paljude sõprussuhetega, ei olnud ka meie seltskonna puhul suurt otsust ega pidulikku kokkulepet- lihtsalt nii läks, et läbi ülikooliaastate ja noore täiskasvanuelu, pulmade ning laste sündide tähistamiste- jäimegi kokku käima.
Aastaks 2017 olid enamik meist väikeste lastega kodused emad, kes igatsesid puhkust eemal kodusest rutiinist. Puhkust koos oma kallite sõbrannadega, kellega oli nii pikalt kõike koos tehtud, aga kellele nüüd oluliselt vähem aega jagus.
„Mehed ja lapsed jäid koju. Midagi palju olulisemat sündis- armas traditsioon.“
Meie esimene kaheöine puhkus toimus väikeses puhkemajas. Magasime tihedalt koos, söögilaua ümber ei mahtunud kõik ära ja mugavusest ei saanud suurt rääkida. Aga tol hetkel ei olnudki see oluline- vähemalt oli meil vabadus olla, lobiseda, koos naerda ja nautida oma naiste seltskonda, mida polnud kaua pühendunult teha saanud. Koos. Ilma meeste ja ilma lasteta. No ja vähemalt kaheks ööks. Terrassiäärne tünnisaun tasakaalustas kõik ebamugavused ja juba selle esimese korra lõpus sündis otsus: sellist puhkust tuleb korrata!
Samal korral sai ka selgeks, et järgmise suveni ootamine tundub ilmatu pikk. Nii panimegi kohe kalendritesse järgmise puhkuse – juba eelolevaks talveks. Selleks korraks valisime natuke suurema maja, et me ei peaks kõik ühes toas magama ja mahuksime koos laua taha. Tünnisaun oli loomulikult samuti olemas.
Nii kujuneski välja meie rütm ja traditsioon. Kaks korda aastas. Talvel ja suvel. Mehed ja lapsed jäid koju, naised puhkasid omakeskis. Aastate jooksul vahetusid rollid- keegi oli rase, keegi ei saanud tulla, sest kodus oli liiga väike beebi, keegi elas vahepeal välismaal. Aga need kaks nädalavahetust aastas olid pühad. Pool aastat ette kalendritesse märgitud ja millest niisama ei loobutud. Isegi siis, kui üks meist elas Taanis, lendas ta just nendeks päevadeks Eestisse- sest nendest kuupäevadest ei loobutud.
Kaheks ööks minekust sai aja jooksul kolm, et tekiks päriselt tunne, et meil on aega. Hea uni muutus üha olulisemaks. Ruumi ja vaikuse vajadus kasvas. Hakkasime otsima maju, kuhu kümme naist päriselt ära mahuks- nii, et oleks ilus, puhas ja hubane, aga samas ei peaks aktiivse puhkuse nimel pool päeva autos veetma.
„Nad broneerisid aasta ette. Siis tulid uuesti. Ja siis jäidki käima.“
Ja just siis jäi mulle sotsiaalmeedias silma Karukella puhkemaja. Näitasin seda ühel meie talvisel puhkusel ka teistele. Kuna olime seni olnud pigem Läänemaal, tundus Ida-Virumaa alguses kauge ja võõrana. Nii otsustasime, et järgmise suve veedame veel Läänemaal, aga anname Karukellale võimaluse aasta hiljem talviseks puhkuseks. Nii ma kirjutasin Karukella perenaisele ja küsisin vabu kuupäevi aasta ette- õnneks need ka olid vabad.
2025.aasta jaanuaris astusime esimest korda Karukella puhkemajja. Mäletan väga selgelt, kui suures vaimustuses me kõik olime, kui esimest korda majja sisenesime. Suured ja avarad ruumid, mis olid samas hubased. Detailid, mis ei olnud juhuslikud ja mis teevad puhkuse tõeliselt nauditavaks. Kõik oli puhas, läbimõeldud ja vaikne. Maja on väga hästi varustatud, paratamatult jääb selline tunne, et oled justkui kellelgi külas, kuid nad ise on kodunt ära läinud. Ja tünnisaun- alati valmis. Ilma ise kütmise ja hirmuta, et võiksime üle kütta. Meie jaoks oluline detail, mis osutus ootamatult suureks luksuseks.
Karukellas pakkus meile midagi sellist, mida me varem kogenud ei olnud. Igaüks sai puhata oma harjumuste järgi. Üleval tubades oli vaikne ka siis, kui all eluruumides käis elu. Kuna osa meist eelistab hiliseid õhtuid ja teine osa varajasi hommikuid, saime Karukellas esimest korda oma puhkuste jooksul ilma kompromissideta puhata just siis, kui selleks tahtmine ja vajadus oli. Keegi ei pidanud ennast kohandama.
Lõpuks oli meil köögis söögilaud, mille ümber me kõik mõnusalt ära mahtusime. Söögitegemine, mille me alati omavahel ära jagame, muutus mõnusaks koosolemiseks, mitte logistiliseks pingutuseks. Ja kui tahtsime majast välja minna, oli Kiviõli Seikluskeskus mugavalt lähedal- talvel suusatamine ja lumelauasõit, hiljem ka suvine seikluspark.
„Suvi andis puhkusele Karukellas veel ühe kihi“
Otsus suvel tagasi tulla sündis kiiresti.
Suvine Karukella lisas meie kogemusele veel ühe kihi- kuigi olime selleks hetkeks juba Karukella usku pööranud, lisandus sisehoov, grillmaja, lõkkeplats, murumängud, terrassid ja lamamistoolid. Paigad, kus lõbusalt koos olla, aga ka soovi korral lihtsalt koos või üksinda raamatut lugeda. Justkui oleks see koht loodud teadmisega, et puhkus ei ole tegevuste rohkus, vaid et nende vahele peab ka ruumi jätma.
2025. aasta suve jooksul kuulsin meie seltskonnas korduvalt üht ja sama mõtet: “Küll on hea, et me selle maja leidsime.”
Vahepeal käisime ujumas Aidu karjääris, sõitsime trossiga Kiviõlis ja sõime Tulivee restoranis.
Nüüd, jaanuaris, pärast meie kolmandat Karukella puhkust ja juba 18.-ndat ühist “Weekend Getaway’d”, märkasin, et meil ei ole enam arutelusid selle üle, kas võiksime vaadata ja proovida mõnda teist maja. Oleme endiselt Karukella puhkemajaga armumisfaasis ja ootame järgmist suvist taaskohtumist, mis on loomulikult, juba nii meie kui ka Karukella kalendrites kirjas.
Kristi Maasik
Karukella avastaja, väljapakkuja ja broneeringu kontaktisik
Meie idee asendussuvila teenuse pakkumisest on saanud tõelisuseks
See on imeilus lugu. Mul on hea meel, et küsisin ja sain loa seda jagada.
Kui inimesed jäävad, tähendab see tavaliselt kohalejõudmist. Meie eludes on teisigi- palju tähtsamaid hetki, kus edasi ei otsita ja jäädakse leitu juurde. On liigutav mõelda, et ka Karukella juurde on jäädud. Et oleme loonud koha, mida valitakse. Mitte korra, vaid korduvalt.
Olen Karukellat tutvustades kasutanud sõnapaari asendussuvila– väärtuspakkumisena neile, kelle jaoks on rõhk päriselt puhkamisel, mitte nädalavahetustel muru niitmisel või katuse kõpitsemisel. Meie juures on kõik korras: muru niidetud, lilled kastetud ja kõik muud kulud kaetud. Igaühel oma lemmiktuba ja kindel koht söögilaua taga. Saab keskenduda ainult olemisele.
Tõe huvides tuleb öelda, et selliseid püsikülalisi on meil tegelikult päris mitu seltskonda. Kõige staažikamad neist on käinud kuni seitse korda ja on taas tulemas. Ja uusi püsikülalisi tuleb igal aastal muudkui juurde.
Panin sellele loole alla oma nime, aga siis jäin mõtlema: mina ei loonud seda lugu. Me abikaasaga lõime Karukella näol koha, mis andis võimaluse sellel lool ise sündida ja kasvada. Ja meie idee asendussuvilast ongi saanud teoks.
See teadmine teeb südame väga soojaks. Aitäh.
Karukella loojad
Terje ja Jaanus Rattur