See aasta tuleb kevad teisiti

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti… 

Üle 100 aasta tagasi kirjutas Hendrik Visnapuu niimoodi, vaevalt, et ta oskas seda nende värsiridadega ette kujutada, et kusagil Lõuna-Hiina kohalikul turul hoiatkse/ tapetakse/ müüakse ja ka süüakse igasuguseid loomi, kelle sisikonnast pääseb laiali üks kole viirus, mis peatab majanduse terves maailmas. Ka pisikeses Eestis.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…

Sõitsin ükspäev Jaanusega Karukellasse kaasa- tahtsin kevadet pildistada ja nuusutada. Nina päikse poole pöörata. Küll on hea, kui on selline koht, kuhu tulla. Külalisi ka ju hetkel pole- 1 tühistas oma sünnipäevapeo ning 8 on oma üritused suvepoole edasi lükanud. Ühtegi uut broneeringut pole peale tulnud, kuigi reklaamin, et super koht viiruse eest karantiinis olemiseks, aga ju siis sellist teenust hetkel ei vajata.

Õhutemperatuur on nulli ümber, kuid tuulevaikses kohas saab täitsa juba näolapi päikese poole pöörata ja julgustada oma heitlikke terdetäppe end ilmutama. Mulle igatahes mu kevadised tedretäpid väga meeldivad ja loodan, et ma ei ole selle kiiksuga üksi siin maailmas.

Karukella krundi kevadmeeleolu on peitud jõesängi juurde kalda alla. Lumikellukesed ja siniliiliad kasvavad just seal. Võimalus kellegi poolt ammu- ammu ehitatud kahe krundi piiril asuvale paadisillale minna ja sealt veevoolu jälgida, on samuti maja juurest vaadates peidus.

Nooremana ei märganud ma loomade jäetud jälgi kuid nüüd näen, kuidas jõest tuleb lausa rada ja viib kaldas olvatesse paljudesse aukudesse- need on arvatavasti saarmate urud, meile nad muidugi ennast tutvustama pole tulnud ja seega on soolaleivapeol käimata.

Mõnus- peaks suvemööbli juba terrassile püsti panema…