Valluta Püssi tuhamäe tipp!
Meie köögiaknast paistab Ida-Virumaa ainuke tuhamägi ning kuumaveetünnist Kiviõli seikluspargi mägi, mis on oma olemuselt poolkoksimägi. Paljud arvavad, et kõik tehismäed on meil tuhamäed, kuid võta näpust! See ilus hall mägi Püssis, mille otsas lehvib sinimustvalge lipp, on meil ainuke tuhamägi. Ja selle otsa saab minna.
Püssi tuhamäe vallutamine- täiesti tasuta!
Meie soovitus teile on, et Püssi tuhamäe vallutamiseks on vaja häid matkajalanõusid, kõnnikepid on kasuks, tuulekindlat riiestust, sest seal üleval on väga tuuline ja kindlasti mitme kraadi võrra jahedam, kui allpool.
Galerii fotod: Mari Makarov
Püssi linna lääneosas Purtse jõe vasakkaldal paiknev mägi koosneb põlevkivituhast, mis on elektrijaamast vagonettidega transporditud. Püssi põlevkivil baseeruv elektrijaam alustas tööd 1937. a. Esialgu transporditi tuhka ka hobustega ja tol ajal kujunes Purtse jõe kaldale umbes 10 meetri kõrgune platoo. Kui võeti kasutusele rööbasteel liikuvad vagonetid, hakkas tuhamägi kiiresti kõrgust koguma.
Kuigi enamasti räägitakse ühest Püssi tuhamäest, paikneb suurema mäe lõunaküljel ka väiksem mägi. Seda kasutati suurel mäel tehtud remonditööde korral ja samuti talvel, kui põhjatormid seal raudtee umbe tuiskasid. Seega, kuigi Eestis hüütakse sageli kõiki inimtekkelisi positiivseid pinnavorme tuhamägedeks, on päris tuhamägesid vaid kaks. Teisi põlevkivituhast koosnevaid pinnavorme tuleks nende laia tasapinnalise lae tõttu nimetada platoodeks.
Püssi tuhamäe kõrgust kirjalikest allikatest miskipärast ei leia. Mõningast selgust toovad suuremõõtkavalised kaardid. 2004. a sügisel mäge nivelleerides (võttes aluseks jõge ületava endise tuhaladestussilla betoonäärise) saime mäe suhteliseks kõrguseks 61 m. Nivelleeriti ka väiksem Püssi mägi, mille suhteline kõrgus on 32 m. Suuremõõtkavalistelt kaardilt on võimalik välja lugeda, et Püssi tuhamäe alt jookseb läbi 40 m horisontaal, seega saame mäe absoluutseks kõrguseks 101 m.
Kus iganes inimene on maavarasid kaevandanud ja töödelnud, jääb sellest maha suuremal või vähemal määral aherainet, rikastusjäätmeid või põletustuhka – lastelastele märgiks vanaisade raskest tööst, keskkonnakaitsjatele meeleheiteks. Kokku kuhjatuna moodustavad need jäägid positiivseid tehispinnavorme. Iidsetes kaevanduspiirkondades (nt. Rooma impeeriumi kulla- ja tinamaardlad) on sellised tehiskuhjatised muutunud arheoloogidele eraldi uurimisobjektiks, muinaskaevanduste tähiseks.
Põlevkivitööstuse jäätmekuhilaid võib leida kõikjal, kus seda maavara on kaevandatud ja kasutatud. Mõnel pool on tehispinnavormid ainukesed jäljed suletud kaevandustest. Kirde-Eestis on tehispinnavormid muutunud omamoodi mälestusmärkideks –tööstuspärandi ja kohaliku identiteedi osaks. Atraktiivsete turismiobjektidena ning võimaliku ehitusmaterjali või toorainelaona pakuvad nad ka praktilist huvi.
Foto: Valmar Voolaid